Viisakus on samavõrra härrasmehe tunnus, nagu seda on julgus
– Theodore Roosevelt
Tuntud Jaapani kultuuri propageerija Kakuzo Okakura luges härrasmehe ehk gentleman’i kirjeldust ning ütles, et Jaapani kultuuris nimetataks sellist inimest valgustunuks.
Rääkides härrasmehest alustatakse tihti riietusest ning täiesti õigustatult. See paistab esimesena silma ning on mõeldamatu leida sobimatult riietatud härrasmeest. Teiseks on härrasmehe iseloomulik tunnus kooskõla välise ja sisemise, mõistuse ja tunnete, unistuste ja käitumise vahel. Laitmatu välimus ei ole üksnes sisemise küpsuse väljendus, vaid ongi see küpsus ise.
Tuntud telesarja „Downton Abbey“ ajalooline nõustaja Alastair Bruce on öelnud kuningas Edwardi aegse riietuse kohta, et väline laitmatus pidi ennekõike väljendama moraalset kindlust ja puhtust.
Kas siis härrasmees olemine tähendab ennekõike riietust? Nii see küsimus kui ka võimalik vastus „ei“ on mõlemad eksitavad. Susan Sontagi järgi on sisu ja vormi lahutamise alus kreeka (ennekõike Platoni) kunstiteooria, mis on nii kunsti kui ka laiemalt elu käsitlemisel pigem takistus kui tugi. Härrasmehe kontseptsioon on lühidalt kokkuvõetav Oscar Wilde’i lauses: „Ainult pealiskaudsed inimesed ei hinda välimuse järgi. Maailma saladus on nähtavas, mitte nähtamatus.“
Siiski on härrasmees olemise alus ja eeldus n-ö vaimne seisund. Härrasmehelikkuse juured on keskaegses rüütlikultuuris. Mõned rüütlitavad on tänaseni härrasmehe repertuaaris: näiteks kui keskaegne rüütel tõstis tervituseks ja rahumeelsete kavatsuste märgiks üles kiivri visiiri, siis see komme elab edasi kaabu kergitamises (mida loomulikult härrasmees tervitades teeb).
Rüütlite eluviis ja sellest tulenevalt paljud reeglid olid seotud sõjapidamisega. Härrasmees on säilitanud rüütellikest väärtustest selle osa, mis sobib ka rahuaega (härrasmees on olemuselt kindlasti rahumeelne) – nagu näiteks õiglus, väärikus ja au. Need üsna arhailised väärtused on härrasmehe jaoks olulisemad kui edu, staatus või heakskiit. Need väärtused väljenduvad nii härrasmehe käitumises kui ka välimuses ning ilma nendeta pole võimalik mõista ega seletada härrasmehelikke kombeid ega riietust.
Kombed teevad mehe
Teine härramehelik sisemine kvaliteet on laitmatud kombed. Ka käitumist ei ole sobilik hinnata vormi ja sisu lahususe kaudu, vaid üksnes tervikuna. Viisakus ja väljapeetus on härrasmehe vaimsed praktikad, mis jällegi peegeldavad sisemist kindlameelsust, selgust ja sügavust.
On aursaadav, et Kakuzo Okakura pidas härrasmeest valgustunuks, sest just zen-budistlikud lood aitavad hästi mõista sisemist kasvamist läbi väliste praktikate. Jaapani kultuuris püüeldakse igas tegevuses täiuslikkuse poole, olgu selleks lilleseade, võitluskunst või tee valmistamine. Täpselt sama teeb härrasmees, püüdleb nii käitumises, kui riietuses täiuslikkuse poole.
Härrasmehe vaimne praktika on igapäevane toimimine ning tema tempel on maailm. Härrasmees võib olla ükskõik millise religiooni järgija, ent nende õigsuse üle vaidlemine või teiste veenmine jäävad temast kaugele. Õigupoolest väldib härrasmees üldse vestlusi väga intiimsetel teemadel, olgu need usk või ideoloogia. Rahast või kehakaalust rääkimist peab ta lihtsalt vulgaarseks.
Millal, millest ja kuidas kõnelda, on üks olulisemaid komponente laitmatute kommete loetelus. Bulgakov kirjutab jutustuses „Koera süda“, et head lauakombed tähendavad, millist jooki millise toidu juurde rüübata ning millist vestlust sealjuures arendada. Härrasmees suudab enda seisukohti kaitsta, tõe ja õiguse eest seista, ilma alatuks või inetuks muutumata.
Head kombed on üldteada ja nende loetelu leiab igast käitumist käsitlevast õpikust. Siinkohal tasub aga rõhutada asjaolu, et heade kommetega kaasneb ka suurem vajadus oskusliku enesejuhtimise järele. Härrasmees pole ainult ja isegi ennekõike see, kes igas situatsioonis suudab rahulikuks jääda, vaid see, kes suudab meisterlikult enda emotsioone juhtida ehk tegemist on kõrgemal tasemel küpse isiksusega.
Härrasmees võib vihastuda, ent ei käitu vihahoos mõtlematult. Ka see on õigupoolest pärit rüütlite ajast: lahinguväljal võidab mitte füüsiliselt, vaid vaimselt ja psühholoogiliselt tugevaim, see, kes aktsepteerib oma tundeid ja oskab neid sobivalt kanaliseerida. Tänapäeval ei pruugi härrasmees treenida oma ratsut, aga tundeid küll.
Enesejuhtimise oluline osa on võimekus suhtuda maailma ja ennekõike iseendasse mõõduka ja heatahtliku huumoriga. Heade kommete juurde kuulub ka nende kompromissitus. Härrasmees ei käitu hästi vaid nendega, kes temaga hästi käituvad, vaid isegi vaenlastega.
Tõsi, härrasmees on alati valmis kaitsma nõrgemaid ning võib vajadusel selleks kasutada jõudu, ent tülinorimine, üleolek või nõrgemate kallal jõu kasutamine on härrasmehe jaoks sama tundmatu kui elu Marsil või Martini ilma oliivita.
Härrasmees kohtleb mehi härradena ja naisi daamidena, sõltumata sellest, kas nad seda on või mitte.
Alfaisa(ne)
Härrasmees ei karda vananeda, vastupidi, ta on justkui hea vein, mille kvaliteedid ajas kasvavad. Kui nooremas eas on härrasmehe fookus südamedaami leidmisel ja enda füüsilise jõuga nõrgemate kaitsmisel, siis küpsemas eas on härrasmehe voorus tarkus ja kogemus ning daamide asemel on tähelepanud suunatud järglastele.
Härrasmees on kõige paremas ja tõelisemas mõttes alfaisane. Idee, et hundikarjas on alfaisased (ja emased) pärineb 1940. aastate Šveitsi hundiuurijalt Rudolph Schenkelilt ning hiljem populariseeris seda kontseptsiooni ameeriklane L. David Mech. Mõlemad olid vaadelnud ja uurinud huntide käitumist loomaaedades ning ilmnes, et mõned isased omavad eelisõigust paaritumiseks ning nad on üldiselt agressiivsemad ja elujõulisemad.
Levinud alfaisase kujundi häda on aga tõsiasjas, et looduses ehk loomulikes tingimustes ei käitugi hundid nõnda. Richard McIntyre kirjutab, et tegelikult käituvad nn alfaisased harva selliselt nagu neid on kujutatud. Nad võivad tõesti olla väliste ründajate suhtes agressiivsed, kuid suurema osa ajast meenutavad pigem muhedat muumipapat, kes poegadega mängivad ja müravad, mitte hirmuäratavat kiskjat ja testosterooni pritsivat sugutäkku.
McIntyre järgi on igas perekonnas isa alfaisane ja ema alfaemane ning alfaisane ei erine ennekõike tohutu paljunemisvõimekuse ja agressiivsuse poolest, vaid hoolimise ja hoolitsemise poolest, mida ta enda järglaste suhtes üles näitab.
Viimaks ka välimusest
Kõige enam kirjandust ja kirjeldusi leiab härrasmehe välimuse kohta. Mitte iga raamat, mille pealkirjas on sõna „härrasmees“, ei sobi tegelikule vaimselt valgustunud härrasmehele teejuhiks.
Lihtne reegel on see, et härrasmees hoiab igas asjas klassika poole. See ei tähenda tagurlust, härramees ei püüa tagasi minevikku liikuda, vaid mineviku voorusi kaasaega tuua. Härrasmees ei järgi moodi. Ta ei ole aktivist ja moe vältimine pole poos või taotlus, vaid sadu aastaid vana riietumiskoodi järgimise paratamatu tagajärg.
Ilma otsese püüdluseta tundub härrasmees olevat: keskkonnasõbralik, kuna kannab enda riided ribadeni ja ideaalis kasvatab enda toidu ise (Itaalia härrasmehe ideaal); liberaaldemokraat (kuigi tema poliitilised vaated võivad olla hoopis midagi muud), kuna suhtub kõigisse inimestesse lugupidamise ja aupaklikkusega; ja innovaator, kuna on maailma suhtes avatud hoiakuga.
Härrasmehe välimuse juures pole peamine mida ta seljas kannab, vaid kuidas ta seda teeb. Ta võib olla dandy (rõhutatult dekoratiivne), ent mitte kunagi snoob. Ei ole midagi ebahärrasmehelikku aukukantud kampsunis, küll aga on täiesti välistatud mõne laialtlevinud riidebrändi avalik afišeerimine. Härrasmees teeb riietumise valiku kolme peamise parameetri alusel: klassika, kvaliteet ja kestvus.
Kokkuvõtvalt on härrasmees realistlik idealist, kes teab et pole täiuslik, ent ei peatu iialgi selle poole püüdlemast. •