Kuidas vältida pahandustesse sattumist?

Tõenäoliselt oleme kõik endalt midagi säärast küsinud. Kuidas elada nii, et pahandustesse ei satuks. Kes kardab karistust või häbistamist, kelle jaoks on oluline järgida kindlat moraali; mõni taotleb võib-olla kõrgemaid hüvesid ning püüab alati ja ainult teha seda, mis õige ja hea. Noored küsivad sellist küsimust ilmselt seepärast, et mitte enda elu ära rikkuda, vanemad inimesed aga tunnevad muret nooremate pärast – kuidas neid pahandustest eemal hoida.

Mis see pahandus üldse on?

Kõige lihtsamalt: mingite normide rikkumine, millega kaasnevad teatud sanktsioonid. Moraalinormide rikkumise pärast võib-olla ehk ainult halvaks­panu ja taunimine, kirjapandud normide ehk seaduste rikkumine võib aga juba kaasa tuua trahvi, aresti või vangistuse.

Kohaliku kaupluse ees valju häälega karjumine kutsub esile teiste inimeste taunivaid pilke ja mõne halvustava kommentaari, ent kaupluse akna sisseviskamine toob kaasa juba karistuse.

Kuidas siis elada nii, et pahandustesse mitte sattuda? Kõige lihtsam vastus oleks niisugune: ära tee midagi sellist, mis võiks karistuse või halvakspanu kaasa tuua. Tegelikkuses võib selle lihtsa reegli järgimine olla pisut keerulisem.

Olles töötanud mõne aasta vanglas ja ka sealt vabanenutega, võin öelda, et neid, kes tahaksid vanglasse sattuda, on kaduvväike hulk, üks või kaks mitme tuhande kohta. Päris palju on neid, kes ei tahaks kuritegusid sooritada, aga teevad seda ikkagi. Nii on ka neid, kes soovivad pärast karistamist enda elu muuta, ja ometi näitab statistika, et umbes 70% karistatutest asuvad uuesti kuritegelikule teele.

Miks mõned inimesed rikuvad norme ja teised seda üldjuhul ei tee?

Karistatus ei ole küll kõige parem indikaator hindamaks, kui hälbivad on ühiskonna liikmed, sest nagu kirjutas riigikohtu esimees Märt Rask, on karistamine muutunud Eesti rahvusreligiooniks: üle poole Eesti elanikest on kantud karistusregistrisse. Seega on muutunud karistatus pigem normiks ning karistamata olemine hälbivuseks. Kui aga püüda lahata põhjusi, siis kri­minoloogide hulgas ei valitse kau­geltki mitte ühtne arusaam ning räägitakse nii sotsiaalse kesk­konna mõjudest kui isiksusli­kest või geneetilistest eripäradest.

Teooriad võivad olla põnevad vastava valdkonna spetsialistidele või huvilistele, aga mis kasu on sellest igapäevaelus?

Kuidas juhtida end jamadeta?

Selleks peame esmalt mõistma, millest algavad meie igapäevased valikud. Tihti arvame, et need on seotud tegevuse tasandiga, aga igale teole eelneb mõte. Isegi kui see on vaid välgatus, ei liigu ükski meie lihas enne, kui ajus on moodustatud neoronite vahel mingi side, mida võime nimetada mõtteks.

Mõeldavate mõtete võimalik hulk on tohutu (suurem kui aineosakeste hulk universumis), ometi valime neist välja kaduvväikse osa ja valitud mõtted viivad meid tegudeni. Seega tasub alustada sellest, mis on see, mille alusel valime tohutust hulgast võimalikest mõtetest välja need, mida tegelikult mõtleme.

Palju on õpetusi, mis soovitavad mõelda positiivselt, aga see ei olegi niisama lihtne, sest me ei vali enda mõtteid juhuslikult, vaid vastavalt oma väljakujunenud väärtushinnangutele.

Minu esimene töö vanglas oli õpetada kinnipeetavaid suhtlema. Õudusega tõdesin pea, et olin andnud kurjategijatele oskuse, kuidas rafineeritumalt oma tegusid korda saata. Nii kaua kui väärtuste tasandil ei toimu muutust, saab inimene ikka samu tulemusi isegi siis, kui ta püüab käitumise tasandile tuua muutust või hüpnotiseerib ennast positiivse mõtlemise mantradega.

Kuidas väärtused kujunevad?

Kõige tähtsam keskkond on kodu. Tähtsad oskused, näiteks kõndimine, söömine, kõnelemine, oleme omandanud enda vanemaid matkides, mis on fenomenaalne võimekus – kriitikavabalt ja kiiresti omandada eeskujult tema tegevusmuster.

Nii on ka inimese väärtused valdavalt matkitud neilt, kelle mõjussfääris ta lapsena kasvab, ning kuna see protsess on kriitikavaba, matkib laps ka neid väärtusi, mis talle hiljem kahjulikuks võivad osutuda ja panna teda tegema valesid valikuid.

Teine oluline asi lapsepõlves on minapildi kujunemine ning üheks teguriks selle juures on tagasiside, mis laps enda kohta kuuleb. Kui laps pidevalt kuuleb enda kohta öeldavat, et on kohmakas, siis varem või hiljem salvestub tema alateadvusesse programm “Mina olen kohmakas” ning alateadvus hakkab tegema kõike, et luua kohmakat käitumist, st hakkab juhtima valikuteni, kus ta kogeb, et on kohmakas.

Vanglas küsisin kord rühma kinnipeetavate käest, kas nad on kunagi kuulnud, et nad on pahad, mispeale nad hakkasid naerma ja ütlesid, et see ongi ainus, mis nad kuulnud on. Selle kohta, kuidas hinnang hakkab kujundama inimese käitumist, on rohkesti uuringuid.

Soomlased tegid katse koolis, kus õpilaste õppeedukus oli madal. Pooled neist jäid tavalisse klassi ning neile ei antud mingit hinnangut nende hinnete kohta, teisele poolele öeldi, et nad on halvad õpilased, ning pandi järeleaitamisrühma. Esimesel rühmal jäi õppeedukus enam-vähem samaks või kohati pisut paranes, ent teise rühma õppeedukus langes drastiliselt pärast seda, kui neid oli tembeldatud halbadeks õpilasteks.

Väärtusi kujundab keskkond laiemalt, samuti olukorrad, mida inimesed läbi elavad. Vanglas rääkis üks eluaegset vanglakaristust kandev mees, et tema kõige valusam mälestuspilt on see, kuidas vanem vend viib ta lastekodusse, laseb käest lahti ja jätab sinna maha. Ilmselt oli see ka üks teda kõige enam mõjutanud seiku, mis määras hiljem tema elu ja saatust.

Kõigele eelnevale vaatamata ei ole väärtused midagi fataalset ega muutumatut. Ehkki vanemad ja lapsepõlv annavad olulise pagasi inimesele eluks kaasa, vastutab igaüks lõppude lõpuks enda valikute eest siiski ise.

Väärtuste olulisi kujundajaid on teadmised. Mida enam saab inimene teadlikuks sellest, millised väärtused teda juhivad, seda enam saab ta neid ka teadlikult muuta ja kujundada. Seetõttu on väga oluline igasugune haridus ja õpetus, mis aitab noorel inimesel enam mõista iseennast ning ümbrust. Teadlikul väärtuste kujundamisel on oluline mõista enda tegelikke vajadusi ja soove ning osata ennast asetada oma sotsiaalsesse keskkonda.

Kui noor teab, mida ta tahab, saab ta teha valikuid, mis eesmärgi poole viivad, ning jätta kõrvale kõik need, mis pigem pahandustesse juhivad ja takistavad enda tegelikke vajadusi realiseerimast. Iseenda ja keskkonnaga leppimine aitab paljudest pahedest ja pahandustest eemale hoida. Esimene keskkond, kus inimene peab kohanema, on tema enda keha. Kui palju on tänapäeval juba sellel tasandil konflikte, mis siis veel rääkida sotsiaalsest keskkonnast.

Seega on pahandustest hoidumiseks vajalik kujundada vastavaid väärtusi. Olgu siis usulise kasvatuse, eneseteadvustamise või koduse toetuse abil. Igaüks saab enda väärtusi kujundada ja natuke aidata seda ka teistel teha.

Võta ühendust!

koolitus@jaanuskangur.ee
Telli koolitus, küsi küsimusi või ütle niisama tere!